Võrumaa hobusekasvataja pani aluse ratsaspordi hiigeltehingule 
Lõunalehe artikkel
Laevandusmagnaat Aristoteles Onassise ainus järeltulija Athina võis Võrumaal Virve talus kasvanud ning Peeter Viiardi treenitud hobuse A Big Boy eest maksta suurima summa, mis eales ratsahobuse eest on välja käidud.
Sel sügisel müüs üheksa-aastase täku, pärast Palladiumi Eesti üheks tuntuimaks hobuseks tõusnud A Big Boy omanik Heiti Hääl suure potentsiaaliga ratsahobuse omaaegse Kreeka laevandusmagnaadi Aristoteles Onassise ainsale elusolevale järeltulijale Athina Helene Onassis-Mirandale. Hobuse ostu vastu oli huvi tuntud juba mitu aastat, seni aga oli Hääl raudja soojaverelise belgia täku (kellega ratsutas seni Rein Pill) müügist keeldunud.
Müügitehingu hinda ei avalikustatud, küll aga on teada, et varem on Hääl lükanud tagasi kolme miljoni euro ehk ca 45 miljoni krooni suuruse pakkumise. Spekuleeritud on, et tegu võis olla läbi aegade kõige kallima ratsahobuse müügi tehinguga maailmas. Hääl on samas öelnud, et on alates 1995. aastast ratsasporti investeerinud rohkem raha, kui A Big Boy müügi tehinguga teenis.
 A Big Boy ja Rein Pill
|
A Big Boy ja Rein Pill
Varsana Võrumaale
Hääl polnud A Big Boy esimene omanik, Eestisse tõi täku omal ajal Võrumaal Lasva vallas sporthobuseid kasvatav Peeter Viiard.
„Tõin ta 2000. aastal Belgiast noore varsana,“ rääkis Peeter Viiard, kuidas A Big Boy tema Virve tallu sattus.
Ühes hiljem ülituntuks saanud A Big Boyga saabusid Eestisse tema ema (kes on andnud mitmeid edukaks saanud järglasi) ja veel viis täkku. Ostutehingut rahastas toona Viiard ise ja maksis seitsme hobuse eest kokku alla miljoni krooni. „Toona oli see väga suur raha ja veel suurem risk, mida pole hiljem vaja olnud kahetseda,“ meenutas Viiard.
Kaheksakuuselt Virve tallu toodud A Big Boy kasvas seal neli aastat. Hobuse treenimist alustas Viiard isiklikult.
Andis ta juba noore hobusena oma potentsiaalist märku? „Sellisest kindlasti mitte, aga potentsiaal kindlasti oli, muidu poleks Rein Pill teda oma talli viinud,“ meenutas Peeter Viiard.
Viiard märkis samas, et nelja-aastase hobuse võimekust ei saagi lõplikult hinnata, asjatundjate keeli on sellises vanuses hobused alles „materjal“. Sestap ei saanud hobusekasvataja tema müügist ka rahalist kasu.
„ Ei olnud kasulik tehing, müüsin omahinna eest,“ sõnas mees. „Kasumid tulevad siis, kui hobusega hakatakse sõitma ja tööd tegema, ja see on väga kallis töö, et viia hobune sellisesse suurusjärku. Hobusesse tuleb mitmete aastate jooksul investeerida miljoneid.
|
Neid mehi pole Maarjamaal palju, kes seda suudaksid. Minu kasum oli see, et ma sellise hobuse Reinule alla sain, mulle endale ta ei sobinud väga. Meie alal on sobivusel väga suur roll.“
Peeter Viiard kinnitas, et hiljem üliedukaks ja rekordkalliks tõusnud A Big Boy omaaegset müüki ta ei kahetse. Rein Pillile hobune meeldis juba noorena, Viiardi sõnul tuli hobust vaid „selliseks arendada, et Reinu huvi ostuks realiseerida“. See õnnestus alles neljaselt.
„Mingit okast hinges küll pole, mul on väga hea meel,“ kinnitas Viiard. „See oli Eesti jaoks väga hea marketing.“
Liiatigi jäi pärast A Big Boy müüki esialgu Viiardi talli hobuse poolvend A Pikachu de Muze, kellega võistles algul edukalt Viiard ise ning kes kohe pärast mahamüümist tõusis ka noorhobuste maailmameistriks.
Hindamatu hobune
Mis puutub A Big Boy müügihinda, siis ütles Viiard, et ta teab selle suurusjärku, kuid see ei ole tema kommenteerida.
„Hinna kujunemine on emotsionaalne, siin pole mingeid norme,“ selgitas hobusekasvataja. „Hinna maksab see, kes tahab osta, ja niipalju, kui ta tahab maksta. Omanik pole huvitatud – huviline pakub kaks korda rohkem. Pole enam piire. Selliseid häid hobuseid tavaliselt üldse ei müüda. Teatud mõttes on sellised harukordsed hobused hindamatud.“
Aga räägime siiski miljonitest ja kümnetest miljonitest kroonidest? „Otse loomulikult,“ kinnitas Viiard. „Ütleme nii, et me räägime miljonitest eurodest.“
VIDRIK VÕSOBERG,
Lõunaleht |
Fotod: Ago Ruus
